Külastasin 12. märtsil 2020 Brian Adamsi fotonäitust pealkirjaga „Päevavalgel”. Fotografiskas oli samal ajal üleval ka Lina Iris Viktori näitus „Dark Testament”, mis oli küllaltki omapärane oma mustkuldsete värvidega, kuid Adamsi fotod olid mõjusamad — neid vaadates oli lihtne aru saada, mida fotograaf öelda tahtis, milliseid probleeme esile tõstis. Valisin külastamiseks Fotografiska, sest olin varasemalt kogenud, et seal on meeldejäävad näitused, mis pole loodud ainult ilu pärast, vaid sügavama mõtte/probleemi käsitlemiseks.
Brian Adamsi nime võisid nii mõnedki juba ära tunda. Tegu on eelkõige kuulsa muusikuga. Siiski ei saa öelda, et tema fototöö jääks tagaplaanile: Adams on praeguseks tegelenud fotograafiaga üle 20 aasta ning kuulub kuninglikku fotograafiaseltsi.
Näitus „Päevavalgel” koosnes kolmest fotoseeriast: näitusele nime andnud seeria „Päevavalgel”, vigastatud Briti sõdureid kujutav „Haavatud: sõja pärand” ja Londoni kodutute portreedest koosnev „Kodutud”. Need kolm seeriat tõid esile väga erinevate inimeste elude raskused, aga ka rõõmud. Pildid panid mõtlema, kuidas kuulsuste elu pidevas rambivalguses pole sugugi lihtne. Kuidas koju naasnud sõduritel ei pruukinud vedada, et nad ellu jäid, või hoopis kuidas invaliidiks jäänutel ei ole tingimata teistest vähem täisväärtuslik elu. Kuidas kodutud on tegelikult kõikjal meie ümber, aga tihtipeale jäävad nad tähelepanuta. Adamsi fotode (esmakordse) esitamisega Eestis tegeles kuraator Anke Degenhard.
Minu lemmikteos Adamsi näitusel oli „Michael Shannon”, pildistatud New Yorgis aastal 2012. Portree, nagu arvata võis, kuulus „Päevavalgel” pildiseeriasse.
See pilt jäi mulle algselt silma ainult Shannoni kehaasendi tõttu. Mulle tundus, et tegu on dirigendiga, ning otse loomulikult kõnetas see mind kui eluaegset lauljat. Lähemal uurimisel leidsin, et Shannonil polnud käes mitte dirigendikepp, vaid hoopis väike juuksekamm. See arusaam valmistas pettumuse, kuid andis fotole uue tausta juurde minu isiklikust vaatepunktist.
Teose pealkirjast, mis on lihtsalt modelli nimi, ei tule välja, mida Adams sellega fotoga edastada tahab. Portreel on kujutatud kuulsat näitlejat, seega seostub see ilmselgelt kuulsusega. Foto jäädvustamise hetkeks oli Adams juba küllaltki kuulus (muusika valdkonnas), niiet on tõenäoline, et ta tahtis fotoga ka enda tundeid edastada. Pildil on mängitud valguse ja varjudega — seda rõhutades on pilt lausa must-valgeks tehtud —, mis võib sümboliseerida "rambivalgust" või pidevalt rahva pilgua all elamist. Seda toetab veelgi enam asjaolu, et Shannon ei tee pildil midagi erilist, ta lihtsalt kammib oma juukseid, kuid siiski langeb talle valgus ning ta on valmis iga hetk esinema.
Eelnevalt mainitu ongi minu arvates teose peateema: "Kuulsuste privaatsuseta elu". Foto on rahumeelne ja sünge; see kombinatsioon tekitas minus kaastunnet. Olin sunnitud mõtlema, kuidas kuulsus pole nii hea, kui paistab. Pidevas rambivalguses elamine on väsitav ja hirmus. Fotot oleks võinud esitada veel omakorda valgusega mängides (pimedas ruumis üksik valgustatud pilt), kuid seda ei tehtud; foto esitusviis polnud oluline.
Brian Adams sai väga hästi hakkama oma mõtete edastamisega. Igast näituse fotost kumas läbi sõnum „märka mind!”. Ta tõi esile sõjast naasenud mehi, kes olid jäänud invaliidideks, üritades läbi nende fotode öelda, et sõda ei lõppe seni, kuni kõik sõdalased on endised (aga see ei juhtu kunagi). Kodutute fotodest sai aru, kuidas välimus võib olla petlik — nii mõnelgi pildil kujutatud kodutud olid rõõmsad ja sõbralikud, mitte mossis ja „ohtlikud”, nagu neid tihtipeale kujutatakse. Kuulsuste pildid jutustasid, et kellegi elu pole lihtne, keegi pole täiuslik, isegi mitte need, keda teised peavad suurtekeeskujudeks. Näituse „Päevavalgel” vaatamine oli väärtuslik elamus, soovitan kõigile.
Comments
Post a Comment